Hingamise jõud – ühendus keha ja meele vahel

Hingamine on elu alus. Tundub elementaarne, eks? Ja ometi - 21. sajandil hingatakse umbes sama teadlikult nagu keegi, kes sööb krõpse ja arvab, et toitub tervislikult, sest paki peal on kiri 'gluteenivaba'.""Kui küsid kelleltki, kas nad oskavad hingata, siis loomulikult oskavad! Nad teevad seda ju iga päev – umbes nagu see, kes hoiab haamrit valetpidi käes ja väidab, et on tisler."

Pindmiselt, kiirustades ja poolkogemata. Sügavat hingamist peetakse millekski... noh, alternatiivseks. Küll aga teatakse täpselt, kuidas vape'i nagu tolmuimeja tõmmata – mingi hiina tehase keemiline kompott läheb sisse sellise sihikindluse ja regulaarsusega, mille üle hingamissüsteem saab ainult õlgu kehitada.

Tegelikkuses on hapnik kogu planeedi, elu ja närvisüsteemi peamine kütus. Kui päike on akulaadija, siis hapnik on see, mis akust voolu välja toob. Pole olemas ühtki keharakku, mis saaks ilma selleta toimida. Ilma hingamiseta sureb inimene ja ka kõik ülejäänud elus olendid minutitega. Ja ikkagi on meil ajastu, kus inimesed suudavad tundide viisi mõelda toidulisandite peale, aga ei pane tähelegi, et nad hingavad nagu katkine akordion.

Hea hingamine ei ole ainult elu säilitamine – see on elu elamine. Õigesti hingates suudad:

• rahustada närvisüsteemi
• tõsta energiataset ilma kohvita
• fokusseerida meelt

See ei ole "pelgalt meditatsioon". See on nagu vajutada seesmist reset-nuppu – ainult selle asemel, et arvutit taaskäivitada, käivitad enda sees rahu, kohalolu ja parema hapnikuvarustuse.

Kui õpid oma kopse päriselt kasutama, avastad, et sinus peitub rohkem, kui sa arvasid. Sama tehnikaga, mida nüüd kohe harjutama hakkame, sukeldusin ma Nicaraaguas ühe hingetõmbega 25 meetri sügavusele. Mitte seepärast, et oleks vaja olnud – vaid seepärast, et ma sain. Ja sina saad ka. Mitte ehk sukelduma, aga sukelduma sügavamale iseendasse.

Kuidas harjutada?

Hingamispraktika on hetk iseendale – võimalus peatuda ja pöörata pilk sissepoole. Selleks, et saaksid sellest maksimaalse kasu, hoia meeles mõned olulised punktid:

1. Ole siin ja praegu. Kui tähelepanu hakkab uitama, too see lihtsalt tagasi hingamisele.
2. Ära sea ootusi. Iga harjutus on uus kogemus. Võta see vastu sellisena, nagu see sel hetkel tuleb.
3. Ära hinda ennast ega praktikat. Pole õiget ega valet viisi – oluline on, et oled kohal ja lubad endal kogeda.
4. Lõdvestu väljahingamisel. Kujutle, kuidas iga hingetõmbega vabaneb keha pingetest ja meel muutub rahulikumaks.
5. Jälgi oma hingamist. Tunne, kuidas sinu hingamismehhaanika toimib.

Kuidas testida, kas see asi ka päriselt töötab?

Enne kui sukeldume hingamisesügavustesse (otseses ja ülekantud tähenduses), teeme väikese katse. Lihtne – aga valgustav.

1. Võta stopper. Tõmba kopsud õhku täis nagu väike õhupall, pane stopper käima ja hoia hinge kinni nii kaua, kuni keha ütleb, et aitab. Kirjuta tulemus üles. Jah, füüsiliselt, mitte ainult mõttes. (Sest mõtted kipuvad hajuma.)
2. Siis tee harjutus. Kasuta Full Breath salvestust. Võimalusel kasuta häid kõrvaklappe.
3. Harjutuse struktuur:

• • Alusta 2–3 minutit kõhuhingamisega – rahulikult, sügavalt ja rohkem lõdvestudes.
  • Seejärel 3–5 täishingamist – iga hingetõmme nagu laine, mis liigub kõhust rinna suunas. Viimasel hingamisel täida kopsud maksimaalselt (ilma pingutamata, me ei puhu õhupalli), ja jää siis hinge kinni hoidma.
  • Pane taas stopper käima ja mõõda tulemus. Kirjuta üles.

1. Korda seda kolm korda. Ja iga korraga märkad midagi müstilist: sul läheb järjest paremini. Su keha suudab rohkem, kui arvasid – tal oli lihtsalt vaja, et sa teda õigesti kasutaksid.

Mõned soovitused, et ei hakkaks kohe paanikaosakonnast SOS-i saatma:

• Ära hoia hinge kinni nagu varandust, mida keegi ära tahab võtta. Kui tunned survet, võid vaikselt õhku välja lasta. See aitab lõõgastuda.
• Kui tunned esimest “appi, pean hingama!” signaali – see pole veel oht, see on lihtsalt aju natuke dramaatiline reaktsioon süsihappegaasi tõusule. Tegelikult on sul umbes 30% hapnikku veel täiesti kasutamata. (Jah, sa oled varjatud hapnikuvaramu.)
• Lama mugavalt. Silmad kinni. Ja usalda oma keha.

Väike lugu (või suur muutus)

Sain selle tehnika selgeks freedivingu kursusel Tais. Minu esimene tulemus – ilma igasuguse eelneva harjutuseta – oli 1,5 minutit.
1. katse pärast harjutust: 2 min
2. katse: 3 min
3. katse: 4 min

Poole tunniga tuli juurde üle 2,5 minuti. Sama tehnikaga sukeldusin Nicaraguas ühe hingetõmbega 25 meetri sügavusele.

Proovi ise. Ja vaata, mis juhtub.
Tõenäoliselt ei saa sinust kohe delfiin, aga rahulikum meel, tugevam närvisüsteem ja suurem vastupidavus?
Need on üsna kindlad kõrvalmõjud.